Mõistmiseni jõudmine
Koolisõidueksperdid räägivad palju korrektse ratsutamise füüsilisest poolest: kuhu tuleb panna jalad, kuidas hobuse selg liigub, mida hobuse tagajalad teevad jne. Tõsi, me peame ka neid asju teadma, aga ei tohi unustada, et koolisõit tähendab põhiliselt seda, et hobune mõistab, mida ratsanik temalt tahab. Ma arvan, et koolisõidu kvaliteet sõltub 50% ulatuses hobuse füüsilisest vormist ning 50% ulatuses sellest, kui edukalt suudab ratsanik oma õrnad märguanded hobusele arusaadavaks teha. Kui ratsanik kasutab segadusseajavaid märguandeid ning pole oma ootustes selge, on hobusel väga keeruline aru saada, mida ta tegema peab. Parimad tulemused ei tule ainult läbi füüsilise treeningu, vaid peame tegelema ka treeningu vaimse poolega, sellega, et hobune mõistaks, mida temalt küsitakse. Soovin siin artiklis arutleda erinevate märguannete üle ning rääkida, kuidas mina ideaali poole liigun. Jalamärguanne Kui sa pigistad oma jalgadega, peab hobune tulema õrnalt kätte, ümardama oma selja, lõdvestama oma kukla ja järele andma. Ratsanik peab seejärel oma käed pehmelt ettepoole andma. Kui hobust ei ole õpetatud niiviisi järele andma, tehakse sageli viga ja pigistatakse kõvemini, kuid selle peale hobune mõistagi ei reageeri soovitud viisil. Siis ütleme tavaliselt, et hobune on sääre taga. Seda probleemi näeme isegi spordi kõige kõrgemal tasemel. Kui hobune on sääre taga Suure Auhinna skeemis piafeed tehes, peab ratsanik teda igal piafeesammul kannustama, nii et isegi algaja ratsanik publiku seas näeb, et hobune ei kuula ratsaniku säärt. Säär peaks olema märguande andja. Kannus peab hobusele lihtsalt meelde tuletama, et sääre märguandele tuleb reageerida. Aga sageli muutub kannus ise märguande andjaks. Siiski, jääme realistlikuks. Paljud ratsanikud, mina kaasa arvatud, on piafeed sõites kannust kasutanud. Kui oled võistlustel ja sõidad skeemi, peab tegema kõik, mis võimalik, et vigu vältida, aga treeningus peame siiski olema väga tähelepanelikud, et hobune ei oleks kunagi sääre taga. Kui ratsanikud on oma sääremärguannetega liiga jõulised, siis ei ole võimalik neid märguandeid täpsemaks lihvida ja suhelda hobusega kõige õrnemal võimalikul viisil. Hobune, kes tunneb igal sammul kannust, muutub järjest tuimemaks ega ole kuidagi motiveeritud rohkem tööd tegema. Ükskõik, mida ta ei teeks – isegi kui ta püüaks märguandele väga hästi vastata –, ikka jääb kannus teda külgedel torkama. Kui selle mõttega jätkame, jõuame tagasi hobuse vaimse treeningu tähtsuse ning ratsaniku märguannetele vastamise kvaliteedi juurde. Kui sa paned oma sääre hobuse vastu, peab hobune koheselt edasi liikuma. Kui sa tood oma sääre tahapoole, peab hobune liikuma küljele. Kui teed poolpeatuse, peab ta end koondama ning paremini ratsmesse tulema. Iga kord, kui annad märguande, pead tundma kõhklusteta vastust. Enne, kui see saab füüsiliselt võimalik olla, peab hobune kõigepealt vaimselt mõistma, et just kiire ja selge reaktsioon on see, mida sa ootad. Enda hobustega saavutan ma seda läbi meeldetuletavate märguannete andmise. Meeldetuletavad märguanded Kui ma käin üle kogu riigi trenne andmas, siis ma näen, et paljud ratsanikud ei saavuta soovitud tulemusi, sest nad üritavad oma hobust igal sammul toetada. Et seda parandada, õpetan ma toetavate märguannete asemel kasutama meeldetuletavaid märguandeid. Hobune, keda ratsanik alati toetab, ei õpi kunagi ülesandega ise hakkama saama. Ratsaniku märguanded ei kao kunagi ära ja hobusel pole olnud võimalust ise harjutusega silmitsi seista. Ratsanik, kes klammerdub jalgadega ümber hobuse segab ja takistab liikumisvabadust ning mõnikord ka rütmi. Jalgade surve peaks olema kui märg saunalina, mis on üle hobuse selja visatud. Hobune peaks sellise passiivse jala peale ise edasi liikuma. Loomulikult ei jätka hobune igavesti edasijooksmist ja sellepärast pean andma palju meeldetuletavaid märguandeid, et siis uuesti passiivseks jäädes nende tulemust kontrollida. Näiteks kui ma lähen keskmises traavis diagonaalile, ei taha ma päris kindlasti oma hobust igal sammul edasi sõita. Pigem hoian ma teda energiliselt edasi liikumas kahe-kolme meeldetuletava märguandega diagonaali jooksul. Nende märguannete vahel olen ma passiivne. Kasuta meeldetuletavaid märguandeid nii:
Istakumärguanne Paljud ratsanikud kasutavad hobuse edasisõitmiseks liialt palju oma ülakeha ja istakut. Samamoodi nagu ma ei soovita sõita liigse jalasurvega, ei soovita ma oma õpilastel ka istaku kasutamisega liiale minna. Ma tean, et paljud treenerid just seda õpetavadki, et sõita hobust edasi istakuga, aga minu jaoks see lähenemine ei tööta. Minu meelest ajab see hobuse segadusse ja paneb ta mõtlema, et istak on gaasipedaal. Ma kaalun umbes 70 kg ja hobune kaalub 800 kg – ma ei usu, et ma võin istakuga hobust edasi surudes palju saavutada. Hobune peab aru saama, et jalg on gaasipedaal ja et ta peab õrna puudutuse peale ise edasi liikuma. Kui jalg töötab hästi, siis saab istak olla koondava märguande andja. Kui ma teen oma kõhtu, alaselga ja reisi pingutades poolpeatuse, tahan ma selgelt tunda, kuidas hobune tagasi tuleb. Poolpeatusest võime mõelda isegi kui meeldetuletavast märguandest. Kui tunned, et hobune on natukene liiga pikaks vajunud, võid seda kasutada, et talle koondatust meelde tuletada. Ma õpetan neid traavist päris peatusi tehes. Kui täispeatus ei tööta, ei tööta tõenäoliselt ka poolpeatus. Kui aga traav-peatus üleminekud töötavad, arenevad poolpeatused välja juba loomulikult. Kui hobune reageerib peatumismärguandele, reageerib ta ka poolpeatusele, mis on lihtsalt sama märguanne õrnemal kujul. Poolpeatus on iga hobusega veidi erinev. Väga edasipürgiva hobuse toob poolpeatus tagasi lühemate sammude juurde ja saame korraks veidi uhkema liikumise. Laisa hobusega tuleb poolpeatuse märguannet andes olla natuke tagasihoidlikum, et ta ei tuleks liialt palju tagasi ega satuks sääre taha. Hilisemas treeningus saab väga peenetundelise poolpeatusega küsida üleminekut koondtraavist passaaži. Annan vaid õrna edasiajava märguande jalaga ning pingutan veidi oma istakut, et luua passaažis kõrgemat traavi. See ei olegi tegelikult nii keeruline. Ratsmemärguanded Ratsmemärguanded vajavad kõige põhjalikumat analüüsi, sest suuline paikneb hobuse suus – väga õrnas kohas. Ma mõtlen hobuse suust tavaliselt kui inimese sääre eesosast. See on samuti väga tundlik ala, sest seal on naha ja luu vahel väga vähe pehmet kude. Teame hästi, kui valus on end selle koha vastu ära lüüa ja just niiviisi mõtlen ma ka hobuse suust. Hobune peaks õrnalt järele andma, kui ratsanik ratsmemärguande annab. Ta ei peaks oma nina ettepoole lükkama ega ratsmeid tõmbama. Samuti ei peaks ta peatuma või aeglustama, kui ratsanik kontakti tugevdab. Kui ratsanik annab ratset sentimeetri võrra järele, peaks hobune samuti sentimeetri võrra ettepoole minema, aga paljud hobused võtavad siis hulga rohkem kui vaid sentimeetri. Neil hobustel on ratsmele järele minemisest vale arusaam ning neile tuleb õpetada korrektset poolpeatust. Ratsanik peab minema tagasi ja harjutama uuesti ülalkirjeldatud poolpeatusi, et hobune õpiks ratsmele järele minema ennast ise kandes ning õpiks aru saama ratsaniku käe ja jala koostööst. Sealjuures ei tohiks ratsanik peljata tugevamat kontakti, et hobusega suhelda. Kui aga hobune annab järele, peaks kontakt uuesti muutuma passiivseks. Tugevam kontakt on halb ainult siis, kui seda hoida liiga kaua. Oma hobuse enesekandmise kontrollimiseks muutun ma oma märguannetes passiivseks. Näiteks teen ma poolpeatuse, et aidata tal end ise kanda, ning pehmendan siis kontakti või annan selle üldse käsi ette sirutades ära. Annan oma hobusele taaskord võimaluse viga teha – kas ta jätkab enesekandmist ilma asetust, painet ja raami kaotamata? Kui ei, siis ma annan talle meeldetuletava märguande ning proovin uuesti. Ringiharjutus Õigete meeldetuletavate märguannete korral on ringi sõitmine väga lihtne. Hobuse õige painutamine ringil tähendab seda, et ta annab lõuast järele, painutab õrnalt läbi kaela ja teatud piirini ka läbi rindkere. Hobuse tagajalg astub mööda ringjoont esijala jälge. Ma sean hobuse paindesse kasutades õrnalt sisemist jalga ja sisemist ratset ning ma eeldan, et saan selle ülesandega hakkama esimese viie-kuue sammu jooksul. Kui ma tunnen, et olen painde kätte saanud, annan alati sisemise ratsme järele. See on tõsine viga, kui hobune läheb selle peale pingesse, tuleb paindest välja ja paneb end omapäi otseks. Samuti võib ta teha vea ja tempot aeglustada, kaotada tasakaalu või vajuda õlgade või tagumikuga ringjoonest sisse- või väljapoole. Kõik need vead on ideaalsed korrigeerimisvõimalused ning meeldetuletavate märguannetega tuleb hobusele õpetada ise painet ja tasakaalu hoidma. Ma sean oma ootused kõrgele ja annan paindemärguanded natuke rangemalt. Kui ma uuesti järele annan, siis ma eeldan, et ta jääb õigesse asendisse ja sissepoole painutama. Tõenäoliselt ei säilita ta seda painet väga kaua, aga minu ootus on, et ta suudab seda õrna kontaktiga teha vähemalt veerand ringi. Kaheksa-kujuline harjutus Järgmiseks panen ma oma hobuse kahest 20-meetrisest ringist koosnevale kaheksakujule, mis on suurepärane abivahend, et hobuseid juhtimismärguandeid jälgima panna. Me saame päris korraliku treeningu, kui saame oma hobuse meeldetuletavate märguannete abil täiuslikult sääre ette ning ringide vahel nõtkelt painet vahetama. Kaheksa-kujuline harjutus on parem kui lihtsalt ringide sõitmine paremale või vasakule, sest kuklapainde vahetamine koos keha painde vahetusega suurendab hobuse nõtkust. Vaheta kuklapainet aeglaselt ja ettevaatlikult, et mitte tasakaalu ja rütmi häirida. See harjutus kinnistab hobuses teadmist, et kui tema annab järele, annad ka sina järele. See pidevat paindevahetust nõudev jäljekujund mõjub tegelikult hästi ka otseks panekule. Kui hobune painutab mõlemale poole ühtlaselt ja kergelt ning on mõlema ratsmega ühtlases kontaktis, on palju suurem võimalus, et ta suudab astuda võrdse pikkusega samme mõlema tagajalaga ning joosta otse. Mina isiklikult püüan mitte mõelda sisemise sääre ja välimise ratsme koostoimele. Mulle tundub, et selle peale liiga palju mõeldes võime hobuse hoopis kõveramaks sõita. Kui see energia, mida mõlemad sääred on tekitanud, liigub ühtlaselt mõlemasse ratsmesse, arenevad hobuse mõlema külje lihased võrdselt. On väga vähe selliseid hobuseid, kelle mõlemad küljed on arenenud võrdselt ning kes pakuvad looduse poolt mõlemasse kätte ühtlast kontakti. Ratsanikud peavad selles suhtes olema tähelepanelikud. Mõnikord näen võistlustel, kuidas ratsanikud püüavad ekslikult muuta hobust pehmemaks, töötades temaga pool tundi sinna suunda, kuhu ta on jäigem. Nende tööl ei ole tulemusi, sest hobuse elastsus kasvab ainult läbi paindevahetuste. Kui hobune on jäigem vasakule poole, siis võid küll sõita ringe vasakus suunas rohkem kui paremas, aga pead siiski tegema sagedasi suunamuutusi. Kui sõidad vasakule, tee ringi selle avatud küljel (ringi esimesel poolel) sääre eest astumise kaudu suuremaks, et hobune peaks vasakule säärele ja ratsmele järele andma. Kui ta astub selgelt vasaku sääre eest ära ja võtab parema ratsmega rohkem kontakti, õpib ta vasakule ratsmele järele andma. Küsi painet vasakut säärt ja ratset natuke tavapärasest kauem peal hoides. Kohe kui hobune järele annab, siruta sisemine käsi ette, anna ratse ära, kiida teda ning luba tal end ise kanda. Ma ei muretseks üleliia selle pärast, kui hobune selle harjutuse käigus õlaga veidi välja vajub, sest kui ta õpib sisemist külge järele andma, on väga lihtne välimist õlga välimise ratsme ja säärega korrigeerida. Sa märkad peagi, et sellise kaheksa-kujulise harjutusega saad oma hobuse selja ümaramaks. Kui ratsutad, püüa olla hobuse selja suhtes tundlik – kui ta on ühtlaselt lõdvestunud, siis võib-olla suudab ta end kanda juba koondatud asendis, nina vertikaaljoonel ja kukal kõrgeima punktina. Aga kui sulle tundub, et ta pole sellise asendi jaoks veel piisavalt tugev, luba tal joosta veidi pikemaks sirutatud ja madalamas asendis. Mina otsustan asendi õigsuse üle just selle järgi, kas hobune suudab end selles ise kanda. Kokkuvõtteks – ära unusta treenida ka hobuse mõistust. Aita tal oma märguannetest paremini aru saada, kasutades väga selgelt õrna sääremärguannet gaasipedaalina ja poolpeatavat istakut ning ratsmemärguandeid koondamiseks. Jää sageli oma märguannetega passiivseks ning testi oma hobust. Kui sa ei saa koheseid vastuseid, kipume sellega harjuma ning on väga lihtne oma kõrged ootused unustada. Sellepärast tuleta oma hobusele tihti meelde, et ta peab olema edasipürgiva liikumisega ning ühtlane nii paremale kui vasakule sõites. Niiviisi oled spordiala ideaalile lähemal. originaal: Steffen Peters - Dressage Today https://dressagetoday.com/instruction/how-to-fine-tune-your-dressage-aids-with-steffen-peters
0 Comments
Your comment will be posted after it is approved.
Leave a Reply. |
|