Ratsastusteenust pakun enamasti oma regulaarsetele õpilastele, kelle hobustega olen juba tuttav ning kelle puhul näen, et väike kõrvaline abi võiks treeningprotsessi edasi viia. Seega, kui tunnete, et tekkinud probleemide lahendamiseks oleks hobusele vaja veidi kogenumat ratsanikku, lepime kõigepealt kokku mõned ratsastustrennid, kus saan olukorrast esmase pildi ning oskan hinnata, kas minu sadulasse minekust võiks üldse abi olla. Olen märganud, et kui treening on takerdunud, saavad ratsanikud suurt tuge, kui näevad kõrvalt, et õige juhendamise korral on hobune võimeline esialgu keerulisena tundunud harjutusi sooritama. See annab julgust ja motivatsiooni ka ise proovida. Mõnikord, kui graafik lubab, ratsutan ka lihtsalt sellepärast, et ratsanik ei jõua talli ning hobune vajab liigutamist.
Hobuse selga istudes püüan luua austava suhte mõlemalt poot - hobune ei tohiks ennast tunda rünnatuna ning peaks tekkima tunne, et ratsaniku ja hobuse ühisel panustamisel, on võimalik koos luua midagi mõlemale poolele nauditavat. Nagu väikeste laste või isegi täiskasvanutega - mõnikord on meile vaja väikest raputust, suhtlemisreeglite meeldetuletamist. Mulle tundub, et midagi sarnast kehtib ka hobuste puhul. Mõnikord on vaja luua kokkulepped, et koostöö oleks võimalik, ning siis tuleb panustada sõpruse kinnitamisesse. Sadulas olles otsin alati seda momenti, kui tunnen, et nüüd hakkas hobune ratsutamist nautima, nüüd muutus treening mänguks.