Kuidas me oma hobuseid kutsume, ütleb palju meie endi kohta - Tik Maynard (noellefloyd.com)13/2/2021
Aga aastate jooksul olen õppinud, oma oskusi arendanud, otsinud veel rohkem teadmisi ning küsinud abi, kui olen jäänud hätta, ja kannatlikkus hülgab mind nüüd järjest harvemini.
Ma olen näinud paljusid, paljusid (tuhandeid) inimesi hobustega tegeledes oma kannatust kaotamas. See on olnud põhjustatud vihast, frustratsioonist, hirmust, stressist, väsimusest… Ma ei tahaks öelda, et alkoholi- või narkojoobest, aga pean ütlema ka seda. Kõik need asjad kõigutavad meie vaimset tasakaalu. Kõige rohkem piinlikkust valmistavad just need korrad, kui olen hobustega tegeledes kannatuse kaotanud. David O’Connor rääkis mulle hiljuti ühe loo. Iga kord, kui ta korraldab tallis õhtusöögi, laseb ta noorematel õpilastel katta laua ja selle pärast ära koristada. Ta laseb neil külalistele silma vaadata ja hobuseomanike kätt suruda (see oli loomulikult nii enne koroonaviiruse tulekut), ta laseb neil öelda „palun“ ja „tänan“ ja „kas ma saaksin aidata?“. David on üritanud rõhutada viisakuse ja seltskondlikkuse tähtsust, seletades lastele, et kui nad pole sündinud väga rikkasse peresse ning kui nad soovivad tipptasemel võistelda, siis nad vajavad hobuseomanikke. Ja hobuseomanikke ei leita ebaviisaka või märkamatuna. (Loomulikult ei tähenda see seda, et viisakas peaks olema ainult omakasu eesmärgil. Kindlasti mitte!) Sellel aastal muutis David aga taktikat ning rääkis viisakusest kui tunnete ja emotsioonide treeningu esimesest sammust. Hirmununa või häbelikuna ei ole kerge olla viisakas. Emotsionaalne treenitus on aga sportlasele nagu vaikus jahti pidavale öökullile. See, kuidas me hobustest räägime, peegeldab tihti meie enda emotsionaalset vormi.Nii et teie esimene väljakutse on mitte kutsuda hobuseid „jobuks“ või „kitseks“. (Need sõnad siin artiklis peaksid teid šokeerima, nii nagu need šokeerivad mind, kui ma kuulen neid talli vahel kasutatavat). Kui sa oled emotsionaalselt tasakaalutu, kui sa oled närviline või frustreeritud, on sul siiski valikuvõimalused. Astu samm tagasi, hinda olukord ümber, muuda midagi, pane hobune talli tagasi, küsi abi, helista mulle. Tõsiselt, helista mulle. Me võime koos sellele hobusele esimest korda tekki selga panna, nii et ta ei hakkaks lööma. Ma võin sulle näidata, kuidas hobust niiviisi saduldada, et ta ei üritaks sind hammustada. Võib-olla ta perutab, sest tal on valus – kontrollime üle! Emotsionaalse tasakaalu kaotamine on mõnikord vältimatu. Aga ei ole vältimatu ja ei ole aktsepteeritav seda tasakaalutust koledaid sõnu kasutades, just nagu koroonaviirust välja köhides, enda ümber edasi levitada. Ma saan aru. Hobuste treenimine võib olla frustreeriv. Vesternratsutaja Craig Johnson on hästi öelnud: “Kui su eesmärgiks on arendada hobune oma maksimaalse võimekuseni, siis ole valmis hakkama saama ka vältimatu vastuhakkamise, segaduse, põikpäisuse, halva käitumise, viha, agressiivsuse, kõhkluse, usalduse kaotuse ja valede otsustega, enne kui sa jõuad lõpuks eesmärgini. Ja tõenäoliselt pakub ka hobune sulle mõne väljakutse.“ Mis siis sellest nii väga on, kui oma hobust idioodiks kutsud? Esiteks on see lihtsalt intellektuaalselt madal. See on üldine termin, mis ei ole täpne. See ei aita hobuse käitumist õigesti kirjeldada. Teiseks ei aita see kuidagi kaasa sinu vaimsele tasakaalustamisele. Ja kuigi mõni inimene, tõepoolest, suudab kasutada sõna „värdjas“ ning kohelda hobust sellele vaatamata hellalt, annab see siiski mu teistele töötajatele, õpilastele ja mu kaheaastasele pojale tunde, et seda sõna tohib kasutada. Ja on küllalt suur šanss, et neil pole enda üle sama head kontrolli nagu sinul. Kolmandaks ei ole sõnad nagu „idioot“ mitte mingit moodi kasulikud. Kasulik on küsida abi. Õpi ennetama, mitte reageerima - see, et sa ei osanud ette näha, et hobune sind hammustab, ei tähenda, et seda polnud võimalik ette näha. Veelgi parem, õpi oma hobust õigesti treenima. Aga selleni ma kohe jõuan. Kui on üks asi, mida ma hobuste treenimise juures usun, siis see on see, et alati on olemas parem võimalus. Kui ma mõni aasta tagasi intervjueerisin Christilot Boylenit, siis ma küsisin temalt, mida hobuseinimeseks olemine tema jaoks tähendab. „Hobuseinimesed,“ vastas ta, „mõistavad kõrva liikumist või peanoogutust. Nad on empaatilised, oskavad koheselt õigesti reageerida. Nad on alati tähelepanelikud ning reageerivad juba esimese märguande peale. Nad teavad, millal pingutada ning millal järele anda. Nad loovad kõik tingimused, et hobused saaksid käituda õigesti.“ Ma mäletan, et Christilot pidas korra pausi ja otsis õigeid sõnu. „See on väga peen kunst. Õiged hobuseinimesed tunnetavad piiri ega satu probleemidesse. Teised aga satuvad, sest tajuvad piiri alati hetk liiga hilja.“ Treenimine on lihtsalt teine sõna õpetamise jaoks. Meie ülesanne on hobust õpetada. Ma ei ole mitte kunagi leidnud, et oleks kasulik hobuselt eeldada, et ta midagi oskaks. Või eeldada, et nad end ise treeniksid. Kui nad käituvad viisil, mis mulle ei sobi, peaksin ma proovima välja selgitada selle käitumise põhjuse. Võib-olla on põhjuseks valu, võib-olla on ta lihtsalt segaduses. See on minu ülesanne õpetada neid teisiti käituma. Ja kui sina siin töötad, siis on see sinu ülesanne ka. Kui sul on kiire ja sa kiirustad, siis sellest pole mingit abi, kui ma ütlen sulle, et võib-olla sa ei peaks üldse loomadega töötama. Ma mõistan seda. Meil kõigil on vaja arved maksta. Aga enda tallis tahan ma aega võtta, selleks et pikas plaanis saaksin ma aega säästa. Nii et siit tuleb su teine väljakutse: õpi nägema frustratsiooni kui midagi huvitavat. Õpi kuidas läbimõeldult, rõõmuga ja hobuse olemusega arvestades neid paremini õpetada. Suurem enamik hobustest (kõhklen kasutamast sõna „kõik“ lihtsalt põhimõtte pärast) õpib oma ebasoovitava käitumise inimestelt. Erinevad inimesed suhtuvad hobustesse erinevalt. Mõned treenerid usuvad, et hobusekarjas on kindel hierarhia, ja inimeste hulgas samamoodi. Nad näevad hobust sageli inimese suhtes domineeriva või alluvana. Sõnu „austus“ ja „usaldus“ kuuleme sageli. Mõnikord ka „õel“ või „kuri“. Teised jällegi ei omista hobustele kõrgemaid vaimseid võimeid. Hobused ei pruugigi ratsanikku päriselt „usaldada“, nad vastavad lihtsalt selgeksõpetatud märguannetele. Just nagu mu telefon, mis ei tee seda, mida ma tahan, vaid seda, mida ta on programmeeritud tegema ja milleks ma annan talle korralduse. Kolmas hobuste treenimise mudel on see, kus hobuseid nähakse loomadena, kes „püüavad meeldida“, just nagu kuldsed retriiverid. Aga kui enamikku hobustest nähakse heatahtlike ja koostööaldistena, siis selline lähenemine kipub „üleannetuid“ käitumisi karistama. Ma tahan sellega öelda, et me näeme hobuste käitumisi läbi enda isikliku prisma. See peegeldab sageli meie isiklikku suhet maailmaga, peegeldab seda, kuidas maailm meiega käitunud on. Inimesed, kes on saavutanud edu läbi karmi distsipliini, kipuvad uskuma, et sama peaks kehtima ka nende hobustele. Ja teises äärmuses on näiteks üks naisterahvas, keda ma kohtasin, keda oli lapsena seksuaalselt ära kasutatud. Tema ei tahtnud mitte kellelegi kunagi midagi peale suruda, ei inimestele ega hobustele. Tema hobused ei saa mitte kunagi karistada. Nad saavad käituda nii nagu tahavad. Nad saavad kiita, kui nad teevad õiget asja, aga midagi ei juhtu, kui nad ei tee. Sageli ei ole sellises kallutatuses midagi halba. Kas on üldse võimalik mitte kallutatud olla? Ja pealegi saab hobuseid treenida mitmel erineval viisil. Oluline on lihtsalt endale tunnistada, et oleme kallutatud. Ja siis otsida parimat viisi treenimiseks. Kui on üks asi, mida ma hobuste treenimise juures usun, siis see on see, et alati on olemas parem võimalus. Ja kui ma saan paremaks, siis hakkan otsima veel paremat võimalust. Sõnad, mida me hobuste kohta kasutame, peegeldavad seda, kuidas me neid näeme. Ja see omakorda mõjutab seda, kuidas me nendega töötame. Sõnad, mida me kasutame, mõjutavad meie, meid ümbritsevate ja meie hobustega tegelevate inimeste ning ka meie hobuste emotsionaalset tasakaalu. Enda tallis võid hobuseid kutsuda nii nagu tahad, aga Copperline Farmis ära kutsu hobuseid sõnadega, millega sa ei julgeks kutsuda mind, kui tahad oma töökohta säilitada. Sest siin me usume, et sõnadel on viisakuse juures suur roll. Ja viisakus on esimene samm emotsionaalse treenituse poole, mida meil on tarvis, et astuda maailma suurtele võistlusväljakutele ning võita. originaal: Tik Maynard - noellefloyd.com https://www.noellefloyd.com/blogs/sport/p-open-letter-to-students-and-staff?fbclid=IwAR25kdE46xtgNR53wsqVzVn4ZShxkMwtFxu2H_7fCSkuxBKOROmxX0H3UXo
0 Comments
Your comment will be posted after it is approved.
Leave a Reply. |
|